Värska talumuuseumis

10. juuni 2021 | Autor: Kai-Karell Narrusk

Astudes läbi suurte seto väravate ootas esimese klassi õpilasi ees külalislahke pigimust koer Pigi.

 

Sõbralik Pigi on talumuuseumi põliselanik nagu pardid ja puuriküülikud, kibuvitsapõõsaste all elavad kanad ja karjakoplis ilutsevad hobused. Hoonetest, väravast ja vahetarast moodustuv suletud hoov loob koduse ja kindla tunde.

 

Talu kõrge aed on kui kindluse sein, ehitatud palkidest ja kaetud varjuandva katusega. Sestap nimetatakse seto talu kindlustaluks.

 

Kindlustalu õuel ootas meid ka hõbeehteis seto memm, kes meile hooneid tutvustab ja pärandaeda näitab. Õige pea läheb kahe toreda giidi juhendamisel valla vahva mäng. Õpilased jagatakse viie kaupa rühmadesse, antakse kätte kaardid ja julgustatakse jooksma üle muru ja mööda talu hooneid, et leida tähistatud museaale. Laste ülesandeks on ka välja mõelda, mis otstarve neil esemeil on.

 

Elumaja tagant pärandaiast leitakse kõblas. Teadagi on see vanim ja parim umbrohutõrjevahend. Suitsusaunast teavad lapsed kõike – seal saab leili võtta, pesta ja suitsulihagi teha. Riideaidast leitakse kangasteljed – kuigi lapsed teavad, mida sellega tehakse, pole veel teada, kuidas seda nimetada. On see siis õmblusmasin või kangamasin…

 

Ehk aga kõige rohkem segadust pakkusid toiduaidast leitud võiraam või aida taga avastatud looreha. Ent viljaaidas olev käsikivi oli mitmele lapsele tuttav muinasjutust „Vaeslapse käsikivi“. Ning see tõestab meile ilukirjanduse vaieldamatut kasulikkust.

 

Kui seiklusrohke mäng lõppes, vedasime pangedega kaevult vett, külastasime käsitööpoodi ning einestasime terrassil.  Vaata pilte.