2019. a märtsis sai alguse rahvusvaheline koostööprojekt nimetusega Improved network of formal and informal education institutes to support Cultural and Natural Heritage of the Lake Peipsi/Chudskoe-Pskovskoe region, mida rahastab Eesti-Vene piiriülese koostöö programm.
Projekti tegevused aitavad nii õpilastel kui täiskasvanutel mõista Peipsi järve ning piirkondliku kultuuri väärtusi, samuti ohte järve ökosüsteemile.
Räpina Ühisgümnaasiumi õpilased Mikk Mälberg ja Stefan Parimski andsid oma uurimistööde näol panuse Peipsi järve kohta käiva teabe täiendamisele.
Kas järv on reostunud?
Stefan Parimski uurimistöö „Suurtaimestik Räpina rannas“ selgitas lisaks taimekooslusele välja ka võimaliku reostuse olemasolu.
Stefan külastas Räpina randa sageli ja uuris põhjalikult, mis taimed seal kasvavad.
Oma uuringus püstitas noormees järgmised hüpoteesid:
1. Taimestik ja taimestiku kogus Räpina rannas uuritaval perioodil ja alal oluliselt ei muutu;
2. Räpina rannas eksisteerib jõgedele omaseid veetaimi;
3. Räpina ranna vesi on toitesoolade vaene ja reostusevaba.
Vaatlused toimusid 17.05.19-27.08.20. Räpina Ühisgümnaasiumi loodusuurija tegi fotosid ja pani kirja, mis liigid ning kui ohtralt rannas kasvavad. Seejärel võrdles ta oma tulemusi kirjandusest leitud andmetega.
Stefan Parimski kirjutab:
Sain teada, et Räpina rannas kasvavad harilik luigelill, harilik kukesaba, paju, harilik pilliroog, järvkaisel, kanada vesikatk, valge ristik, paiseleht, tarn, võilill, harilik orashein, konnarohi ja vesijuus. Kõige rohkem esines erinevaid taimeliike kaldataimede vööndis. Keskmiselt esines erinevaid taimeliike kaldaveetaimede vööndis. Vähe taimeliike oli veesiseste taimede vööndis. Ujulehtedega ja ujutaimede vööndi taimi antud uurimuse tulemusel ei leitud.
Töö tulemusena selgus, et taimestik ja taimestiku kogus Räpina rannas uuritaval perioodil ja alal oluliselt ei muutunud. Kuigi veetase alanes rannas tunduvalt, säilis enamik taimeliike.
Osalist kinnitust leidis ka väide, et Räpina rannas eksisteerib jõgedele omaseid veetaimi, kuna jõele omane veetaim luigelill oli väiksemas koguses Räpina rannas kasvamas.
Kahjuks ilmnes, et Räpina ranna vees esineb ohtralt kanada vesikatku, mis viitab reostusele ja toitesoolade rohkusele. Vaatlustulemuste põhjal on taimede mitmekesisus rannas väike. Kirjanduse andmetel on aastakümnete vältel Peipsisse lisandunud palju lisatoiteaineid ja muud reostust.
Stefan ütleb kokkuvõtteks, et kuna Räpina rand on ideaalne puhkamiseks ning veespordialade harrastamiseks, võib taimede mitmekesisus olla kasin tugeva voolu, laevaliikluse, reostuse ja inimtegevuse mõju tõttu.
Stefan Parimski uurimistööd juhendas õpetaja Maris Aruküla.
Kas Peipsis kala veel on?
Mikk Mälbergi uurimistöö teemaks oli „Kalapüük Peipsi järvel ajaloos ja tänapäeval ning kalapüügi regulatsioonid“. 12. klassis õppiv Mikk on ise kirglik kalamees.
Peipsi järv pakub selle ümber elavatele kutselistele kaluritele võimalust kalapüügiga raha teenida ja harrastuskaluritele meeldivalt aega veeta. Viimastel aastatel räägitakse järjest rohkem, et järves on kala vähem. Mikk uuris, kuidas asjalood tegelikult on, kas kalavarud Peipsi järves on vähenenud, kuna viimastel aastatel on saagikus vähenenud.
Miku uurimisküsimused olid järgmised:
1. Millised muutused on toimunud viimase 11 aasta jooksul püügikogustes ja püütud kalaliikides?
2. Kui põhjalikult on reguleeritud kalapüük Peipsi järvel?
3. Mida arvavad kalapüügist tänapäeval elukutselised ja harrastuskalurid?
Lisaks ülevaatele Peipsi järve elutingimustest, järves elavatest kaladest ning kalapüügist uuris noormees, millised muutused on toimud lubatud püüginormides ja tegelikes püügikogustes aastatel 2008-2019. Ta kasutas selleks Maaeluministeeriumi andmeid kutseliste kalurite püügiandmete kohta. Uurimistöö tarbeks valis ta välja kalaliigid, kellele on kehtestatud püüginormid ning koostas diagrammid. Sealt on selgelt näha, kuidas on muutunud kehtestatud püüginormid ning millised on tegelikud püügikogused.
Mikk teeb oma uurimistöös kokkuvõtte kalaliikide olukorra kohta:
Ahvenat on järves küll, kuid teda ei püüta palju välja. Haugi on järves tunduvalt vähem, kuid teda püütakse välja päris kvoodilähedane kogus. Kiisa arvukus järves on vähenenud ja kalurid püüavad teda väga vähe. Arvukuse vähenemise põhjus võib olla selles, et viimased aastad on olnud soojemad, aga kiisk tahab pigem jahedat vett. Koha on Peipsi järves üks kõige hinnatum püügikala, mistõttu püütakse välja peaaegu kogu lubatud kogus. Siia püüginormid on viimastel aastatel oluliselt vähenenud, mis viitab sellele, et kalade arvukus on väike. Seda mitte tänu väljapüügile vaid eutrofeerumisele ( vee rikastumine toitainetega, mille tagajärjel toimub järve järk-järguline kinni kasvamine) ja hapniku tingimustele. Rääbis on väärtuslik kala, mille püüginormid on viimastel aastatel suurenenud. Särge on järves piisavalt, kuid tema väljapüük on pool püügikvoodist.
Kalavarude olukord erineb liigiti: Peipsi siia arvukus on kahanenud, kuid ahvena puhul hoopis tõusnud.
Rõõmustav tulemus kokkuvõtteks – üldseisund on hea. Ükski kalaliik pole Peipsi järvest viimase 100 aasta jooksul välja surnud.
Mikk intervjueeris ka kutselisi ja harrastuskalureid, et teada saada, mida arvavad nad kalapüügist tänapäeval. Harrastuskalurid arvasid, et kala on kindlasti vähem, kui oli varem. Kutseline kalur leidis, et seis pole nii halb, mida kinnitasid ka uuringus koostatud diagrammid.
Peipsi kalapüük on Eesti poolel reguleeritud erinevate püügikeeluaegade ja alammõõtudega, lisaks muude seadustega. Seda kontrollib kalakaitse ja piirivalve. Kutselised kalurid peavad igal korral teada andma, mis kala ja kui palju nad kaldale toovad. Harrastuslikke kalureid kontrollitakse pisteliselt.
Mikk Mälbergi uurimistööd juhendajas õpetaja Karin Tuul.
Stefan Parimski ja Mikk Mälbergi uurimistöid tutvustatakse projekti lõppkonverentsil, mis esialgsete plaanide järgi pidi toimuma Pihkvas, kuid Covid-19 viirusega seotud asjaolude tõttu toimub videosilla vahendusel 2021. a veebruaris.
Mälbergi ja S. Parimski uurimistööde kokkuvõtete põhjal
Karin Tuul ja Irmen Nagelmaa