Karantiiniaeg õpetab meile rohkem iseseisvust

16. aprill 2020 | Autor: Mariin Tikka

Ma arvan, et me kõik oleme oma peas mõelnud, et võiks juhtuda midagi sellist, et enam ei peaks koolis käima. Need päevad korra aastas, kui tehakse tuletõrjeõppus ja õpilased varem koju saavad, on suuremad pidupäevad kui sünnipäev või jõulud. Ka mina ootasin, et tuleks selline aeg, et saaks koolist eemal olla ja oma asjadega tegeleda ja no nüüd on siis see aeg käes.

 

Ma ei oska küll teiste eest rääkida, kuid arvan, et kõigil on tegelikult ilma koolita palju raskem. Mina küll tunnen, et tahaks väga kooli tagasi minna. Tahaks näha oma sõpru ja koolitoitu süüa. Esimesel karantiinipäeval ma isegi nalja pärast vaatasin, mida täna koolis oleks süüa pakutud. Teemasid on ka palju raskem selgeks saada ja kõik võtab tohutult aega. Aga no mõnes mõttes on hea, et aega võtab, sest muidu poleks mul midagi teha.

 

Ma kulutan päevas vahel 6-7 tundi arvuti taga õppides ja ausalt öeldes, on see palju väsitavam kui peale kooli paar tundi teemasid korrata. Mulle meeldib see, et saan ise oma aega planeerida ja kaua magada. See on hea, sest siis ma ei saa vinguda, et ma olen väsinud ja tahan koju. Tavaliselt alustangi lõunast õppimist ja õhtupoolikul käin jooksmas, jalutamas või rattaga sõitmas, sest hetkel on nii ilusad ilmad ja kevad on üldse tore ja soe aeg. Igavuse peletamiseks tellisin omale isegi suure pusle, mida vihmaste ilmade korral saaksin kokku panna.

 

Minu arvates võiks sellisel kevadisel ajal olla rohkem ülesandeid seotud värskes õhus viibimise ja liikumisega, sest see toas passimine mõjutab nii vaimset kui füüsilist tervist. Üldiselt arvan, et õppetöö on hästi korraldatud ja kontakt õpetajatega on võimaldatud. Mina isiklikult pöördun nädalas mitu korda Facebook’i kaudu oma matemaatika õpetaja poole ja tema aitab mind alati rõõmuga. Õpetajatega suhtlemist pole vaja karta ja häbeneda, neil on väga hea meel kui ise neile kirjutad ja initsiatiivi üles näitad.

 

Ülikahju on 9. ja 12. klassi õpilastest, kellel jäävad ära tutipidu ja lõpuaktus. 9. klassi lõpuaktus oli minu jaoks kõige tähtsam sündmus kogu senise elu jooksul ja jääb mulle igavesti meelde. Mul on kahju, et nad ei saa ennast tunda ilusa, tähtsa ja kergendatuna kui kõnnivad saalist välja, lõputunnistus käes.

 

Kõige rohkem puudust tunnen ma tõesti nendest inimestest koolis ja rahvatantsust. Meil on seal koos nii toredad inimesed, kelle seltskonnas sul lihtsalt ei saa halb tuju olla. Tahaks juba nii väga tantsida ja koos tobedaid nalju teha. Kuna me kõik koos välja minna ei saa, oleme teinud koos videokõnesid Messenger’i vahendusel, et üksteisega eriolukorra või õppimise üle arutleda. Üksteisega suhtlemine ja abistamine koolitööde juures, annab rohkem motivatsiooni ja näitab, et oleme üksteise jaoks alati olemas, ükskõik mis ka ei juhtuks.

 

Selline olukord tuleb mõnes mõttes meile kasuks. See õpetab meile rohkem iseseisvust, mis on elus väga oluline. Koolis on ju õpetajad kõik eeltöö ära teinud ja meie kirjutame tahvlilt maha või kuulame nende juttu. Nüüd on võimalus rohkem süveneda ja endale ise asju selgeks teha.

 

Soovitan kõigil mõelda positiivselt ja leida endale mingi muu tegevus pärast õppimist: tee sporti, käsitööd, toimeta aias, pane puslet kokku vms. Võimalusi on palju ja kasutage seda aega iseenda jaoks, sest sellist võimalust ei pruugi enam tulla. Pingutagem veel natuke, järgime reegleid ja suvi on ka juba käega puudutuse kaugusel. Olge terved!