21. septembri hommikul kiirustas uudishimulikke õpilasi ja lapsevanemaid täis buss Tartu Lodjakoja poole. Bussisõit oli nõnda kiire, et olime suviselt soojas Tartus kohal oodatust varem ning saime veeta pooltunni päikseküllases linnaujulas. Meie tähelepanu köitsid mänguatraktsioonid ja erinevad treenimisvahendid. Ilmselt oleksime ujunudki, kuid selliseks võimaluseks polnud me valmistunud.

Pisike võimlemispaus andis energiat õppetegevusteks, mis toimusid nii maal kui ka veel. Maa peal õppisime kaardil võrdlema Eesti jõgesid nende pikkuse ja laiuse järgi ning järvi suuruse järgi. Kordasime üle ilmakaared ning kompassi kasutamise põhimõtted. Järgnes tempokas maastikumäng, kus sai rakendada teadmisi nii orienteerumisest kui ka jõgedest-järvedest.

Lodjakojas kuuldud faktid Peipsi, Võrtsjärve ja Emajõe kohta, leidsid kinnituse ka laeva pardal. Tõsiasi Emajõe aeglasest voolust ja voolusuunast, sai Jänese matkaraja kõrval kulgedes tunnetatud. Lisaks räägiti pardal põnevaid lugusid viikingitest, nende laevaehituse traditsioonidest ja laeva juhtimisest.

Õppetegevust väärtustab ja ilmestab püüd leida vastuseid lihtsatele küsimustele. Selle õppekäigu sügavamad arutelud keerlesid küsimuste üle “Miks jõgi voolab?” ja “Kuidas jõgi teab, kuhu poole minna?”

Meeleolukale õppekäigule järgnes lõbus kojusõit, mille ajal õpilased tegid õhinal plaane uuteks väljasõitudeks.

26. mail külastasid 1.b ja 2.b klassi õpilased KIK – programmi raames Pähni külastuskeksust.

Pähni külastuskeskus asub looduskaunis Pähni külas Võrumaa võimsate laante keskel. Esmalt tutvustas meile Heino Pall loodusmaja väljapanekut, kus oli näha nii imetajate kui ka lindude topiseid. Üllatulikult oli eesti lindude sekka sattunud ka raisakotka topis. Kes tahab teada, mil põhjusel on topis eksponeeritud, saab juba kohapealt ise uurida. Loodusmajas on ka pisike putukate väljapanek. Meie saime mikroskoobis uurida liblika ja maamesilase tiibu. Põhjalikumalt tutvusime lindude rändekaartiga.

Järgnevalt suundusime metsarajale, kuhu võtsime kaasa binoklid. Metsas proovisime määrata laulva linnu asukohta ning teda binokli vaatevälja püüda. See ülesanne osutus keeruliseks ning õnnestus vaid üksikuil kordadel. Sellegipoolest oli metsamatk väga huvitav.

Inspireerituna kadripäeva traditsioonist soovida head viljaõnne, uurisime mitmete külaliste abil teraviljade olemust ja tähtsust nii loomade kui ka inimeste söögilaual.

Esmaspäeval oli meil külas Reine Koppel Eesti Taimekasvatuse Instituudist. Kuigi Reine peamine uurimisvaldkond on nisuaretus, jagas ta õpilastega oma laialdasi teadmisi kõigist Eestis kasvatatavatest teraviljadest.

Teisipäeval ootas meid Toivo Lees, kes tutvustas põhjalikumalt teraviljakasvatust enne elektrit ja kombaine. Saime vaadata mitmeid põllutööriistu ning vanu fotosid. Toivo Lees oli ette valmistanud muuseumitunni meie teemanädalat silmas pidades.

Kolmapäeval küpsetasid õpetaja Tiia Mäe juhendamisel viienda klassi tüdrukud kodunduse tundides meile küpsiseid ja präänikuid. Algklassiõpilased said maitsta täistera nisujahust, kaerahelvestest, rukki- ja tatrajahust küpsetisi. Õpetajate ja laste lemmikmaitseks osutus odrajahust jõuluküpsis. Kõik tervislikud küpsised valmisid Zerna Ökotalu toodetest ning neljapäeval oli talu perenaine Tiia Kokmann-Konsap õpilastega kohtumas. Ta tutvustas talus kasvatatavaid teravilju ning rääkis erinevate jahude ja helveste tootmisest.

Reedel võttis tiheda ja külalisterohke nädala kokku noorpõllumees Joosep Peetsalu. Joosepist sai põllumees juba seitsmendas klassis: kui klassikaaslastega käidi külastamas üht nisupõldu, jäid Joosepile mõned terad taskusse ning need pani ta hiljem kodus kasvama. Täna on ta Maaülikooli bakalaureusetaseme viimase aasta üliõpilane. Joosep näitas lühikesi videoid põllumehe argipäevast ning rääkis tehnikast pikalt ja põnevalt.

Senistest teemanädalatest mahtus jõuluootusaja algusesse toredat koostööd. Täname entusiastliku koostöö eest külalisi ja abilisi: Reine Koppel, Toivo Lees, Tiia Kokmann-Konsap, Joosep Peetsalu ja Tiia Mäe. Vaata pilte.

Novembri esimesel koolinädalal toimus algklassiõpilaste teemanädal „Kõrvits“.

Teemanädala esimese päeva juhatasid klassi- ja aineõpetajad sisse köögivilja tutvustamisega. Eriliselt toreda hoo andis nädalale õpilasesinduse korraldatud kõrvitsadisko. Et kõrvitsadisko langes kalendripühale halloween, nägime sel päeval koolis liikumas nii nõidu, luukeresid, kummitusi aga ka superkangelasi.

Inglise keele õpilased said tundides teada halloweenist kui kõikide pühakute päeva eelõhtust ning seda päeva ümbritsevaist traditsioonidest. Eks ole omamoodi üllatav, et püha, mis meile nii võõras, on olemuselt meie hingedepäevaga väga sarnane.

Nädala jooksul ilmusid koridori seintele ja aknalaudadele õpilaste meisterdused ja joonistused kõrvitsatest. Lisaks laste loovusele on valminud töödes näha ka õpetajate loomingulisust ühele teemale lähenemisel.

Keele- ja informaatikatundides valmisid luulekogud teise klassi õpilaste sulest, retseptikogu neljandalt klassilt ning õpetaja Anu juhendamisel valmis muusikatundides kõrvitsast luuletus ja rütm. Kolmas klass katsetas kooli õppeköögis muffinite ja pannkookide küpsetamist ning kõrvitsasalati tegemist.

Nädala kestel ootas meid lugusid ja luuletusi täis raamatukogu. Evi meisterdas õpilastega paberkõrvitsaid. Ka koolisöökla pakkus meile kõrvitsasalatit ja -suppi.

Algklassiõpilaste tööd ootavad huvilisi vana maja esimese ja teise korruse koridorides
11. novembrini. Vaata pilte.

Räpina Ühisgümnaasiumis algas kaks aastat kestev õpetajate õpirände projekt Erasmus+, mis kannab nime „Õppijakeskse õpikäsituse juurutamine Räpina Ühisgümnaasiumis”. Oli suur rõõm olla esimene õpirändur ning külastada septembri viimasel nädalal Iirimaa pealinna. Dublinis tegutseb õpetajate täiendõppe keskus nimega Europass Teacher Academy, mis pakub laia kursuste valikut. Sihtriigiks valisin Iirimaa, et turgutada keeleoskust, mida vajan igapäevases õpetajatöös. Nädal aktiivset keelekasutust keelekeskkonnas võib teha imesid.

Teatri- ja kirjandushuvilisena valisin draamakursuse, mille eesmärgiks oli draamatehnikate õpetamine nii, et tehnikaid oleks võimalik kasutada võimalikult paljudes õppeainetes. Õppetööd viis läbi särtsakas iirlanna Miriam Stewart. Meie gruppi kuulus üheksa õpetajat kokku viiest riigist. Õppetöö oli praktiline: kõike, mida õpiti, rakendati. Sai liikuda, tantsida ja näidelda – mida hing veel ihaldada oskab.

Võõrsil viibimise kasutegur pole vaid kursuse läbimine. Teine keelekeskkond ja kultuuriruum pakuvad palju uut ja avastusrohket. Kõikidest külastatud muuseumeist on liigutavaim EPIC Museum, mis käsitleb liigutaval viisil iirlaste mõlemasuunalist migratsiooni ja kultuuriloo kujunemist. Kultuurielamust pakuvad ka külalislahked ja südamlikud iirlased ise, kes on alati uuteks tutvusteks avatud. Iirlaste viis alustada pisikest vestlust restoranis, ristmikul rohelist tuld oodates või bussipeatuses on imetlusväärne. Üksteist märgatakse, tervitatakse ja soovitakse head päeva. Kas poleks tore, kui ka meie nii teeks!

On rõõm tagasi vaadata Dublinis veedetud nädalale ning meenutada õppereisi kui suurt elamust. Minu elamusest on osa saanud minu õpilased ning olen õpituga elavdanud ka meie ainetunde. Killukesi olen jõudnud jagada ka kolleegidele.

Algklasside õpilased ja õpetajad pööravad sel aastal rohkem tähelepanu tervislikule toitumisele ning teisipäeval oli meie esimene teemapäev.

Ettevalmistused teemapäevaks “Õun” algasid juba eelmisel nädalal, kui kunstitundides maaliti ja joonistati õunu ja tööõpetuses neid erinevail viisidel meisterdati.

Et aga seltsis on alati lõbusam, kutsusime külla tulevased koolilapsed Räpina lasteaiast. Nii olid meie seas nii rõõmsad Krõllid kui lustilised Õnneseened. Ka nemad tõid oma toredad ühistööd näitusele.

Hommikut alustasid õpilased klassides ning proovisid koos välja uurida, miks on õun parem kui komm. Pärast lõunasööki oli juba paljudele selge, et just õunas on vitamiinid, mida kommist ei leia. Teati ka, et õunas leidub kiudaineid, mida heaks terviseks samuti vaja on.

Kui meie külalised kohale jõudsid, kogunesime suurde võimlasse. Peale lühikest rõõmujooksu (suur ruum kutsub alati lapsed kilgates jooksma), võimlesime lõbusasti koos, jooksime teatejooksu ja tantsisime „Õunakese“ tantsu. Ikka näol lõbus naeratus ja jalad rõõmsasti kepslemas. Tuleb tõdeda, et tulevased koolilapsed leiavad oma õpetaja kiiremini üles kui koolilapsed ja on varmad kuulama, mis kohe-kohe juhtuma hakkab.

Peale ühist tantsuringi liikusid tulevased koolilapsed meie koridorides, vaatasid näitust ja astusid klassidesse sisse. Kõik proovisid kirjutada oma nime nii interaktiivsetele tahvlitele kui ka kriiditahvlile. Tühjaks tantsitud kõhtu sai pista ka õunaviilu või paar. Nii külalistel kui ka meil oli tore kõditunne kõhus – uued sõbrad ja toredad hetked, mida kinni püüda.

Tänasega meie õunatrall veel ei lõppe. Kes läheb veel Räpina Aiandus ja Koduloomuuseumi, kes loeb veel õuntest, kes kirjutab…  On ju teada, et õun on tervise ja tarkuse sümbol.

Meie kooli usin ja ettevõtlik 10. klass võttis ühiselt nõuks läbida ainekursus „Draama ja teater“ praktilise tööna.

Tegutsemine sai alguse juba jaanuaris sobiva näidendi otsimisega. Võtsime oma kursuse alustekstiks Vahur Kelleri näidendi „Bullerby lapsed“ ning muutsime seda oma võimalusi, oskusi ja soove silmas pidades. Mõtlesime hoolega läbi, kuidas iga klassi õpilane leiaks jõukohase ülesande.

Esmalt jagunesid organisatoorsed rollid ning ühehäälselt valiti dramaturgiks ja lavastajaks Heleri Kruusamägi, muusikajuhiks Katariina Nagel, dekoratsiooniala juhiks Laura-Lisett Paidre, valgustus- ja helitehnikuks Berit Pärna, kostüümikunstnikuks Elise-Cristine Paabo ning grimeerijaks Krettel Kivisaar. Iga ala vastutav juht valis endale klassikaaslaste seast assistendid ja meeskonna. Nõnda juhtus, et valdaval osal õpilastest oli kanda nii organisatoorne roll kui samal ajal ka loominguline näitlejatöö. Meie klassiteatri Hunt Kriimsilm on Erle-Mai Pabusk, kes panustas näitlejatöö kõrvalt lausa kolmes rollis. Näitlejatena astusid üles Erle-Mai Pabusk, Katariina Nagel, Lenna Haamer, Mikk Vosmi, Matfei Razik, Renee Mestiljainen, Gerda Pruus, Elise-Cristine Paabo, Kristjan Koido, Helen Arbma, Rasmus Rumask, Reio Tootsman, Aleksei Andrejev ja koerake Iti.

Klassi saatis läbi pika tööprotsessi üksmeelsus, pühendumine ja kohusetunne. Pakkusime oma töö vilju maitsta Räpina lasteaiale, meie kooli algklassiõpilastele ning õpetajatele ja 10. klassi vanematele kokku kolme etendusega. Tormine aplaus etenduste lõpul kõneles sellest, et meie publik nautis suvist päeva Bullerbys nii nagu meiegi.

Astudes läbi suurte seto väravate ootas esimese klassi õpilasi ees külalislahke pigimust koer Pigi.

Sõbralik Pigi on talumuuseumi põliselanik nagu pardid ja puuriküülikud, kibuvitsapõõsaste all elavad kanad ja karjakoplis ilutsevad hobused. Hoonetest, väravast ja vahetarast moodustuv suletud hoov loob koduse ja kindla tunde.

Talu kõrge aed on kui kindluse sein, ehitatud palkidest ja kaetud varjuandva katusega. Sestap nimetatakse seto talu kindlustaluks.

Kindlustalu õuel ootas meid ka hõbeehteis seto memm, kes meile hooneid tutvustab ja pärandaeda näitab. Õige pea läheb kahe toreda giidi juhendamisel valla vahva mäng. Õpilased jagatakse viie kaupa rühmadesse, antakse kätte kaardid ja julgustatakse jooksma üle muru ja mööda talu hooneid, et leida tähistatud museaale. Laste ülesandeks on ka välja mõelda, mis otstarve neil esemeil on.

Elumaja tagant pärandaiast leitakse kõblas. Teadagi on see vanim ja parim umbrohutõrjevahend. Suitsusaunast teavad lapsed kõike – seal saab leili võtta, pesta ja suitsulihagi teha. Riideaidast leitakse kangasteljed – kuigi lapsed teavad, mida sellega tehakse, pole veel teada, kuidas seda nimetada. On see siis õmblusmasin või kangamasin…

Ehk aga kõige rohkem segadust pakkusid toiduaidast leitud võiraam või aida taga avastatud looreha. Ent viljaaidas olev käsikivi oli mitmele lapsele tuttav muinasjutust „Vaeslapse käsikivi“. Ning see tõestab meile ilukirjanduse vaieldamatut kasulikkust.

Kui seiklusrohke mäng lõppes, vedasime pangedega kaevult vett, külastasime käsitööpoodi ning einestasime terrassil.  Vaata pilte.

27. mail külastasid 1. a ja 1. b klass Eesti Põllumajandusmuuseumi.

Õppeprogrammis „Maagiline mesi“ oli meie esimene peatus näitusel “Mesindus Eestis”, kus tutvusime erinevate tarutüüpidega, mesindusinventariga ja mesindussaadustega – õietolm, taruvaik, suir ja mesi.

Õppeklassis vaatasime filme mesilaste elust ja kuulasime „mesilasmuusikat“. Uurisime läbi luubi õietolmu ja suiraterasid. Saime maitsta nii õietolmu kui ka mitut erinevat mett.

Kui meie korjekannud said uute teadmistega täidetud, valmistasime kunstkärjest küünlaid. Kingituseks saime kaasa ka Kärje-Kärdi ja Mee-Meeli “Meeraamatu”.

Meie maagilist meepäeva viis läbi Eesti Maaelumuuseumide hariduskuraator Paula Luks.

Maikuu kolmas nädal oli meie kooli 1.a klassis pokunädal. Kõik, mis ühiselt õpitud ja ette võetud, oli vähem või rohkem seotud pokurahvaga.

Esmaspäeva alustasime raamatukogukülastusega ja uurisime, mida Edgar Valter on kirjutanud ja millistesse raamatutesse on ta pilte joonistanud. Võtsime klassi kaasa „Pokuraamatud“.

Lugedes saime teada, et üle kõige armastavad pokud vett.
Nii oleme meiegi mõõtnud vett küll tassidesse, vaasidesse, ämbritesse, kruusidesse.

Nädala tippsündmuseks jääb keskkonnateadlikkuse programmi raames toimunud õppekäik Pokumaale. See oli meie esimene klassiekskursioon, kust kaasa võeti kotitäis elamusi ja uued teadmised loodusest ning inspiratsioon liikumismänguks „Pokud, tuli, vesi“.